Huvitavat lugemist

Suvepäev Leppojal 2012

9. juunil ootas meid suvepäevale juba armsaks saanud Leppoja. Tervituseks ja teekonna järgseks kehakinnituseks oli perenaine valmistanud maitsva kanasupi kodus küpsetatud kuklite ja rabarberikoogiga.

Külla juttu puhuma olime seekord kutsunud kirjutajad ja tõlkijad Eva ja Indrek Koffi ning teemaks oli näidenditõlge. Indek armastab väga näidendeid lugeda ja on neist mõned tõlkinud, Eva kokkupuuted teatriga on isegi suuremad: ta on kirjutanud kuuldemänge ja näidendeid ning need on ka lavale jõudnud. Nagu vestluse käigus selgus, on loometöös oma osa Koffide neljal lapsel, kelle käest vanemad on kirjatöödesse noorte- ja lastepärast kõnepruuki näpsanud.

Kui targad jutud räägitud, oli aeg midagi oma käega teha. Selleks pakkus lahket abi Kai Valdmann, kelle leiba saab Tallinnas osta näiteks Sadama turult. Leiba proovisime teha meiegi.

Kuna leivategu on tegelikult terve päeva töö, oli Kai Valdmann meile ette valmistanud ja näha toonud mitmes valmimisastmes taigna. Kohapeal segas ta kokku juuretise, vee ning linnase- ja rukkijahu, mis tegelikult peaks jääma 12 tunniks käärima. Juba ette kääritatud taignaga näitas ta, kuidas sinna õige kogus jahu sisse segada, et tulemus jääks parajalt paks. Ise saime lisada seemneid ja puuvilju ja siis märja käega päris oma pätsikese vormi valmis silitada. Kai küpsetas leivad ära ja hiljem sai igaüks enda oma kaasa. Töö käigus ilmnes, et meie seas on mõni juba üsna kogenud leivaküpsetaja, kellel leivateoks omad knihvid: kes kasutab linnasejahu asemel leivasiirupit, kes lisab taignale kerkimise ergutamiseks õunamahla. Koolituse lõpuks sai igaüks kaasa portsu juuretist, et kodus kogu leivategu omal käel läbi proovida. 

Leivateo ajal oli Leppoja pererahvas meile valmistanud uhke õhtusöögi, kus oli kuhjaga kana ja kartulit, kooki ja salatit. Selle järel tulid õhtujutud ja saun. 

Indrek ja Eva Koff näidenditõlkest ehk kas asendada jumal kuradiga

Sissejuhatuseks rääkis Indrek draamast kui žanrist. See sai alguse juba antiikajal ning on praegusekspalju muutunud, žanri piirid on hägustunud. Näidendis ei pruugi olla palju teksti või siis kindlat, ettemääratud sisu: lavastuse aluseks võib olla lihtsalt idee või teema, mille raames näitlejad improviseerivad. 

Teisalt võivad tänapäeval mõjuda mõnevõrra harjumatuna minevikus kirjutatud näidendid, nagu hiljuti Vanalinna Hariduskolleegiumis väga tekstitruuna lavastatud 13. sajandi laulumäng „Aucassin ja Nicoletteˮ või Maurice Maeterlincki „Sinilindˮ, milles tegelaste kostüümid ja välimus on kirjeldatud pisima detailini. Neile vastukaaluks tõi Indrek näiteks Jean-Pierre Siméoni nüüdisaegse mononäidendi „Stabat mater furiosaˮ, mis annab edasi ema koondkuju suhtumise sõjasse ja näeb paberil välja nagu fragmentaarne luuletus. Tema sõnul avaldatakse ja lavastatakse sedalaadi teatritükke Prantsusmaal üsna tihti. 

Samuti meenutab vabavärsilist luuletust King Gillette’i lugu, kus peategelane King Gillette on laval korraga kolmes eri vanuses ja lisaks omaenda repliikidele ütleb eri olukordi meenutades ka toonaste vestluspartnerite lauseid. 

Kas draamatõlkel on oma spetsiifika? Eva ja Indrek Koff arvavad, et ei ole väga suurt vahet, miskeelest ja mida tõlkida. Küll aga peaks draamatõlkija tundma draamakirjanduse põhimõtteid, oskama näha olukordi näitekirjaniku seisukohast ja – mis kõige olulisem – pidama meeles, et tegelane on enamasti reaalne inimene. Tõlkes peaks ta säilitama oma isikupära ja mõjuma samas realistlikuna. Kui tegelane on näiteks 28-aastane arvutispetsialist, siis ta tõenäoliselt ei kasuta väljendeid „kirevase päraltˮ või „tuhat ja tulineˮ ning tõlkes tuleks valida selle asemele muud. Või kui tegelane on 80aastane vanamees Prantsusmaal, kes ei ole kunagi Pariisis käinud, ei tohiks ta ka teose eestikeelses tõlkes rääkida puhast kirjakeelt. Tema eripära saaks edasi anda mõne murdeväljendi lisamisega. Noortenäidendite tõlkimisega aga on oma probleem – noorte släng kipub kiiresti vananema ning juba mõne aasta pärast võib tekkida vajadus tõlget kohendada või suisa ümber kirjutada. 

Eva meelest oleks hea, kui tõlkija ja lavastaja saaksid koostööd teha – seda enam, et lavastaja ei pruugi vallata keelt, milles näidend oli algselt kirjutatud. Tõlkija saab aidata kasvõi nimede õige häälduse ja algse kultuurikonteksti või ajastu mõistmisega, et olulised nüansid ei läheks kaduma. 

Paari tekstikatke põhjal arutasime, kuidas neid võiks tõlkida. Näiteks mida hakata peale eestikeelse väljendiga „Ja nüüd head päeva. Ja päikest! ˮ võõrkeelde tõlkimisel. Või kuidas anda edasi kahe Iiri töölisklassist mehe omavahelist juttu näidendis „The Seafarerˮ, mida vürtsitavad sagedased hüüatused „Jesus!ˮ, „God!ˮ, „For God’s sake!ˮ. Et eesti keeles kaks joomameest – seejuures noorem kantseldamas oma vananevat ja pimedaks jäänud venda – omavahel kindlasti jumalat sel määral appi ei hüüaks, tekib väljendite tõlkimisel probleem. Üks võimalus on asendada osa hüüatusi eesti keeles sagedasemate vandesõnadega „kurat!ˮ või „pagan!ˮ, kuid selle juures on oht jätta varju Iiri katoliiklik kontekst. „Kes tahab tõlkida draamat, peab olema hässti-hässti positiivne ja armastama väljakutseid,ˮ muigas Indrek Koff, võttes ettekande Jan Kausi parafraseerides kokku.

Indrek ja Eva andsid hea vihje Kirjanike Liidu korraldatavate tasuta loengute kohta, kus muuhulgas käsitletakse tõlketeemasid.