Huvitavat lugemist

Suvepäev 2016

Seekordne suvepäev toimus Raplamaal Raikkülas Talli-Jaani talu parvemajas. Ilmataat otsustas meid sellel korral tõsiselt proovile panna. Mitu päeva oli vihma kallanud ja sadu jätkus ka ürituse päeval. Seetõttu oli sihtpunkti viiva tee viimane lõik muutunud kohati väga raskesti läbitavaks porimülkaks, mis oli omaette katsumus kõigile autojuhtidele. Ometi jõudsid kohale tervelt 17 osalejat, nende hulgas ka esineja Piret Pääsuke. Kui toitlustajal lõpuks sama kadalipp läbida õnnestus ja lõunasöök kohale jõudis, saime end kosutada rammusa lõhesupiga, et räätsamatkaks ikka soe kontides oleks ja lihastes jõudu jaguks. Matkajuht Andres Lääne viis meid kõigepealt veidi maad läbi metsa ja rääkis huvitavaid fakte piirkonna ajaloost. Näiteks saime teada, et inimesed on sealkandis toimetanud juba tuhandeid aastaid ja et pinnas, millel mets kasvab, on üliõhukese mullakihiga, mida sai oma silmaga näha ühe juuripidi ümberkukkunud puu juures. Edasi kõndisime mööda laudteed ja imetlesime kauneid rabataimi, kuni jõusime imeilusa ja väga sooja veega Jalase rabajärve juurde, kus panime jalga räätsad ja asusime nii-öelda tõelisele rabamatkale. Räätsad on nagu aukudega laiad minisuusad ja nendega sai julgelt kõndida ka kohtades, kuhu tavalise jalatsiga ei julge lähedalegi minna. Eriti tore oli paterdada õõtsikutel, mis on lihtsustatult öeldes pooleldi kinnikasvanud laukad. Kuigi räätsadega saab liikuda ainult edasi, olime õige pea sunnitud siiski tagasi pöörduma, sest hoolimata soojast õhust murdis pidev peen vihmasadu mõne matkaselli vaimu ning motost „üks kõigi, kõik ühe eest“ lähtudes otsustasime parvemajja tagasi pöörduda.

Pärast meeleolukat räätsamatka soojendasime end parvemajas kohviga üles ja asusime kuulama meie seekordset esinejat, kelleks oli, nagu juba mainitud, tunnustatud tõlkija ja toimetaja, Austria haridus-, kunsti- ja kultuuriministeeriumi tõlkepreemia kahekordne laureaat Piret Pääsuke. Lisaks ilukirjanduse tõlkimisele saksa keelest eesti keelde on Piret Pääsuke pea kolmkümmend aastat tegutsenud Eesti Rahvusringhäälingus kirjandussaadete toimetajana. Muu hulgas on Piret Pääsuke tõlkinud saksa keelest eelmisel aastal ka teatrilavade jaoks kohandatud Daniel Glattaueri romaani „Hea põhjatuule vastu“. Pikaajalisest kogemusest lähtudes oli külalisel oma tööst rääkida palju nii harivaid kui ka lustakaid lugusid. Saime huvitavaid näpunäiteid tõlkija koostöö kohta nii autori, toimetaja kui lavastajaga.

Erinevalt tõlgist, kes tõlkekabiinis kõnelejat vahendades peab reageerima ning tegema tõlkeotsused väga kiiresti ning peamine on sõnumi korrektne kohalejõudmine, on tõlkijal, eriti ilukirjanduse tõlkijal võimalus ja tegelikult ka vajadus võtta aega, et tõlgitavasse teksti süveneda. Piret Pääsukese sõnutsi siseneb iga tõlkija algteksti sisse ja loob selle teises keeles uuesti. Ta toonitas, et ilukirjanduse puhul ei saa kunagi rääkida ainuõigest tõlkest, sest alati on olemas variandid. Küll aga pani ta oma toimetaja kogemusest lähtudes südamele, et tõlge ei tohiks kunagi olla meelevaldne ning liigne “originaalitsemine”võib pigem kahju kui kasu tuua.

Vahendades ilukirjandust tuleks kindlasti püüda säilitada autori stiili, kirjutamise laadi, sõnakasutust jms, tähelepanuta ei saa jätta ka ajalist või ruumilist konteksti, milles teos on sündinud. Nt ei passi teatud sõnakasutus konkreetsesse aega või nt kindla ühiskondliku staatusega tegelase suhu.

Alati tuleks kontrollida, et tõlkes ei kasutataks liiga uudseid sõnu, mida ajal, millest teos räägib, veel olemas ei olnud (nt teavet vahendama; hääletades/häälega Kaukaasias käima  vs autostopiga …). Samuti on vaja olla äärmiselt tähelepanelik koha- ja pärisnimede tõlkimisel. On kontekste, kus neid kindlasti tõlkida ei tohiks ja tõlkimine pigem eksitab (nt  Weinberg Berliinis, tähistades parki teatud Berliini linnaosas või Schneeberg Austrias. Samas tõi Piret Pääsuke  ka vastupidise näite, kus Dresdeni erilise teraskonstruktsiooniga silla nimi “Das blaue Wunder” sai tõlke “Sinime Ime”. Kuid taolistel juhtudel soovitab ta lugejale siiski anda juba tõlketekstis vihjeid, millega tegu, isegi kui seda originaaltekstis ei ole. Selgitavaid allmärkusi või joonealuseid viiteid lehekülje või teose lõpus paljud Saksa ning Austria autorid tema sõnutsi  pigem pelgavad, kuid nt tõlkimatute sõnamängude või isikuviidete puhul on need igati asjakohased.

Nii raamatute kui filmide pealkirjade puhul võib sageli täheldada tõlkes muudetud versioone, mida Piret Pääsuke peab sageli mitte otstarbekaks ning algteose looja suhtes meelevaldseks. Samas on olukordi, kus see osutub vajalikuks ja mõnikord ka möödapääsmatuks, et vältida nt tekkida võivaid soovimatuid assotsiatsioone või just vastupidi, et teatud assotsiatsioone luua.

Noorema põlve Saksa kirjaniku Judith Schalansky teos kannab originaalpealkirja ka eestikeelses tõlkes, vastavalt “Kaelkirjaku kael”. Hollandis aga on ta tõlgitud teisiti, kuna see tekitaks automaatselt soovimatu assotsiatsiooni 60-ndatest pärit samanimelise tuntud lastelauluga. Teise näitena tõi Pääsuke Anne von Canali teose originaalpealkirjaga “Der Grund”, mis saksa keeles on mitmetähenduslik sõna (täh nt põhjust, aga ka merepõhja etc). Kuivõrd eesti keeles sarnast mitmetähenduslikku ja samu assotsiatsioone tekitavat sõna ei leidu, sai eestikeelne tõlge pealkirjaks “Ei maa ega meri”.

Heaks näiteks osaliselt muudetud tõlkepealkirjast on eestikeelne tõlge Timur Vermesi menukist “Ta ontagasi” (originaalpealkiri “Er ist wieder da” (eesti k “siin” ehk Saksamaal). Sobivaima tõlkepealkirja leidmisel võib loomulikult abi olla ka algteose eelneval läbilugemisel või -vaatamisel.

Kuigi inimeste pärisnimesid reeglina ei tõlgita, tõi Piret Pääsuke ühe alateemana sisse nn “kõnelevad nimed” ning illustreeriva näitena samuti eelnimetatud Vermesi teose tegelase Ali Witzgüri. Antud teose puhul oli autori palve säilitada ka tõlkes nime tähendus, et luua samu assotsiatsioone. Nii tegutsebki eestikeelses teoses tegelane Ali Nalidin  (sks k `der Witz` - eesti k `nali`).

Veel juhtis esineja tähelepanu ning tõi palju sellekohaseid näiteid järgmistele tõlkija jaoks pusimist ja pühendumist nõudvatele teemadele nagu luule ja laulude tõlkimine, kus väga oluliseks eesmärgiks on säilitada rütmi ja riimi või murdekeele tõlkimine, kus vähemalt eesti keelde tõlkijalt oodatakse erilist leidlikkust, kuna meil selliseid dialektivariante ei esine.  Eriline väljakutse on ka otsekõne tõlkimine, kuna see peab ka läbi tõlke mõjuma väga loomulikult. Raskusi võib valmistada erinevate auastmete, piltlike väljendite, kõnekäändude ja vanasõnade tõlkimine, kuna need ei ole erinevate keelte vahel üks-üheselt tõlgitavad. Eesti keelde tõlkimisel vajab otsustamist, kuidas anda tekstis vihjeid, kellega tegu, kui algtekstis `kasutatakse pidevalt erinevaid isikulisi asesõnu, nt inglise k puhul `you` (kas sina või teie), ingl k `he/she` või  sks k `er/sie` (eesti keeles `tema`). Sama mure on antud keeltest tõlkides ka sugulussidemeid väljendavate sõnadega, kas tegu on õe- või vennapoegadega jms. Nimetamata ei saa jätta ka autorite endi “leiutatud” sõnu, millele vasted teistes keeltes üldse puuduvad ning mis tõlkijail endil tuleb luua. Nii sünnivad sellised toredad tõlked nagu “kokovoor” (kookospähklitest toituja) ja “kokovoorlus” (kokovoori toitumislaad/toitumine).

Kindlasti andis Piret Pääsukese esinemine ja oma kogemuse jagamine meile kõigile aimduse sellest, kui mitmekülgne ja põnev võib olla ilukirjanduse tõlkimine, teisalt ka hea ettekujutuse, millised uurimuslikud ja loomingulised otsingud võivad peituda kasvõi üksikute sobivate sõnavastete leidmisel. Ja lõppeks oli hea kaasa võtta tema soovitus, mida tegelikult kabiini- või järeltõlkepäevi ette valmistades tõlkidena ju samuti kasutame, et vajadusel ei peaks pelgama abi palumist kas autorilt endalt või ka erialaspetsialistidelt. Just sel moel saavad sündida esteetiliselt nauditavad head tõlked.

Ettekandele järgnes kaasahaarav arutelu osalejate ja esineja vahel, kus tõstatati mitmeid tõlkeküsimusi, millega paljud meist igapäevases töös kokku puutuvad.

Esineja kuulatud ja Anneka Cateringi imemaitsvad ahjusoojad kringlid söödud, sättisid pooled osalejad end koduteele, ülejäänud aga otsustasid noorema põlvkonna toel ilma trotsides siiski ka jõe- ja saunamõnusid nautima jääda. Kuum saun ja vihmane ilm moodustasid täiusliku kombinatsiooni ning vihmarabina saatel parvemajas jutustades jõudiski märkamatult kätte varahommik ja oli viimane aeg end ülakorruse mugavatele asemetele magama sättida. Vihmasadu jätkus järjekindlalt hommikuni, alles lõunal, kui hiline hommikusöök söödud ja aeg koju minna, tuli välja päike. Tee oli muutunud läbimatuks ka kõige osavamatele juhtidele ning pärast heade naabrite tõhusal toel läbi metsa autodele tee rajamist õnnestus lõpuks kõigil üleni mudasena, kuid elusa, terve ja rõõmsana koju pääseda.

Nagu ikka, oli suur rõõm taaskohtuda juba pikaajaliste liikmetega ning tutvuda uute kolleegidega. Järgmise korrani!