21.
jaanTalvepäev 2023 A. H. Tammsaare muuseumis
Helisev hing paneb ka sõnad helisema (A. H. Tammsaare)
ETMLi talvepäev
21. jaanuaril sai trobikond entusiastlikke ETMLikaid läheneva eesti kirjanduse päeva tähistamiseks kokku A. H. Tammsaare muuseumis, et ühtlasi ka ETMLi talvepäeva veeta. Tammsaare elu värvikaid seiku tutvustas meile oma ala asjatundja dr Maarja Vaino. Ringkäik algas kirjaniku korteri ukse tagant, mida tollaseid suurnime otsijaid segadusse ajavalt kaunistas hõbedane silt kirjaga „Anton Hansen“.
Anton Hansen, kirjanikunimega Tammsaare, elas tollases korteris koos oma naise Käthe ja nende kahe lapsega. Abiks oli ka teenijanna, kelle pisikesse tuppa saime kohe sisse astudes piiluda. Selline pereidüll sai võimalikuks tänu kange eesti naise tahtmisele. Nimelt tegi Käthe 1918. aastal Tammsaarele abieluettepaneku üsna kummalisel kombel, pannes lehte Käthe ja Anton Hanseni liidust teavitava kuulutuse. Selline krutstükk ei olnud Tammsaarele meeltmööda, kuid ega Käthe nii lihtsalt järele ei andnud ning pika sudimise peale kirjanikuhärra lõpuks ka jah-sõna ütles. Kangekaelne introvert abiellus kangekaelse ekstraverdiga.
Saime teada, et Tammsaare väljus heade sõprade seltskonnas vahel ka introverdi rollist ning “tema vaim tõusis kõrgele nagu šampanjakork”. Samas eelistas Tammsaare, et tema kallis ekstraverdist naine ei teeks tööd, käiks kohvikus ega kutsuks sõpru külla. Kõigi eelduste kohaselt oli kodune õhkkond pigem pingeline. Võimalik, et sellele ei aidanud kaasa ka asjaolu, et Tammsaare vahel Käthe peal oma teoste jaoks autentse inspiratsiooni saamiseks elulisi olukordi lavastas.
Inspiratsiooni kogus Tammsaare ka jalutuskäikudel. Neid tegi ta omajagu. Jalutamise kirjutas talle välja arst, kuna kirjaniku tervis oli pärast tiisikust kehvavõitu. Nägime ka Tammsaare päevinäinud turukotti, millega ta turul käis, et pikkadel jalutuskäikudel ka produktiivne eesmärk oleks. Selgus, et Tammsaare elus oli ka teine suurem tervisealane intsident, mille tõttu tema elu lausa juuksekarva otsas rippus. Kaksteistsõrmiksoole verejooksu peatamiseks vajaliku operatsiooni eel andis kirurg talle kaheprotsendilise tõenäosuse ellujäämiseks. Eesti kirjanduse heameeleks jäi Tammsaare selle haruldase kahe protsendi sisse.
Kui tervis oli kosunud ja inspiratsiooni piisavalt kogunenud, saatis A. H. Tammsaare pere kuurordisse, et saaks omapäi rahus kirjutada. Kirjutamisest puhkamiseks tegeles ta vahel ka proosalisemate asjadega, nagu moosi keetmine või põrandate värvimine. Samuti õppis ta vabal ajal keeli. Valdas neist koguni kuut: saksa, vene, inglise, prantsuse, soome, rootsi. Tõlkis saksa, vene ja inglise keelest. Tõlkimise kohta olevat Tammsaare halastamatult ja üleolevalt öelnud, et see on justkui sõnniku viskamine, häda pärast tuleb teist teha, kuniks järgmise teose eest raha saab. Ometigi selgus, et tema aastapalk oli tegelikult suurem kui tollasel ministril. Võib-olla oli see tõlkimine talle ikka natuke mokkamööda ka. Tema tõlketööde üks märkimisväärsemaid näiteid on Dostojevski “Kuritöö ja karistus”.
Ringkäigul selgus veel üks väga muljetavaldav asjaolu – Tammsaare ei kirjutanud kunagi oma käsikirju ümber. Ta läks selle põhimõttega isegi nii kaugele, et kui mõnikord harva oli tõesti vaja teksti muuta, lahendas ta olukorra kollaažitehnikaga, vajalikke kohti kleepides ja välja lõigates. Et Tammsaare tahtis sündiva teose ühe soojaga oma peast väljutada, peegeldus ka tema 12-tunnistes kirjutamismaratonides.
Oli huvitav hommikupoolik. Kindlasti ei ole vähem tähtis ka asjaolu, et pärast hinge hellitamist istusime kohvikusse kõhtu hellitama. Päev sai väärika punkti.
Pildid üritusest leiab siit.