Sündmused

11.
aug
Suvepäev Haapsalus

Selleaastase suvepäeva puhul otsustasime sõita kaunisse Haapsallu, et kohtuda seal laste- ja noortekirjanduse uurija Krista Kumbergiga ning vaadata üle Haapsalu olulisimad paigad.

Kui end Haapsalu Lasteraamatukogu ehk ametliku nimega Lääne Maakonna Keskraamatukogu Lasteosakonna hubasesse küünlasaali istuma seadsime, olid kohal ka lapsed, kes olid tulnud igalaupäevasele muinasjutuhommikule. Sestap alustaski Krista päeva nelja õpetliku muinasjutuga erinevatest maailma nurkadest ja haaras oma hea jutuvestmise oskusega nii nooremad kui ka vanemad muinasjuttude maailma kaasa. Samuti käis ta välja Aino Perviku mõtte, kes on öelnud, et kõik halb, mida inimesed teevad, tuleb sellest, et nad pole piisavalt lugenud ega seeläbi arendanud oma sisemist tunnetust õigest ja valest.

Käesoleva aasta mais peeti Haapsalus juba kuuendat korda muinasjutukonverentsi „Muinasjutuvägi“, mille alapealkirjaks oli inspireerituna eesti keele aastast sel korral „Muinasjuttude salakeel“. Krista tegi ka meile väikese kokkuvõtte konverentsil arutatud teemadest. Nagu pealkirigi ütleb, räägiti keelekasutusest muinasjuttudes ja sellest, kas muinasjuttu on võimalik esitada ka argikeeles. Räägiti vanadest ja uutest muinasjuttudest ning sellest, kuidas ka eesti keel  ise on aastasadade jooksul märkimisväärselt muutunud.

Ühe muinasjuttude olulise väärtusena tõi Krista välja selle, et tänapäevases maailmas, kus lastega räägitakse ehk vähem kui vanasti, aitavad need laste keelt rikastada ja kõnekäände edasi kanda. Näiteks luges Krista ise lapsena muinasjutte kõikjalt üle Eesti, ka seto keele mõjudega ja murdekeelseid lugusid, kus olid kasutusel omamoodi väega ja just muinasjutužanri sobivad murdelised sõnad. Näiteks võib tuua kindlasti enamikule tuttava sõna „sõsar“, kuid kas keegi teab, kuidas erinevad tähenduselt Tartumaa „muts“ ja Läänemaa „mutsakas“? Esimene neist tähendab arukust, kuid teine kirjeldab hoopis midagi lapsikut või tobedat.

Krista arvab, et kui muinasjutte kirjakeelde „tõlkida“, kaotaksid nad osa oma võimust. Nii saab näiteks lihtsasti ümber jutustada rahvajutte, mida ei iseloomusta eriline keelekasutus, aga palju keerulisem on edasi anda omapärase keelekasutusega autorite, nagu August Jakobsoni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi või Hans Christian Anderseni muinasjutte. Kuigi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ oli rahvajuttude kogumik, rikastas Kreutzwald seda oma eriliste kujunditega, mis olid huvitavamadki kui algsetes lugudes kasutatud väljendid. Kujunditest on muinasjuttudes üks levinumaid näiteks võrdluste kasutamine, mis paneb lugeja kujutlusvõime tööle. Samas on muinasjuttude esitamisel kindlasti väga oluline roll intonatsioonil, nii võib lihtne lause nagu „Karjapoisi ees oli suur mägi“ olenevalt selle esitamise viisist kõlada kas argiselt või lausa salapäraselt.

Krista jagas meiega ka huvitavaid pilguheite tänapäeva laste kirjutusstiilile ja nende poolt käsitletavatele teemadele, võttes aluseks 11–15aastastele lastele suunatud Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse, mis on toimunud juba 27 aastat. Viimase võistluse tööde analüüsi põhjal tõi Krista välja kolm põhisuunda – traditsioonilise muinasjutukeele kasutamine, argikeeles kirjutamine, ning inspiratsiooni leidmine sotsiaalmeediast ja võõrsõnadest. Traditsiooniline muinasjutukeel oli laste võistlustöödes enamasti esindatud muinasjuttude tüüpiliste alguste ja lõppude näol, kuigi ka siin oli modernseid noote, näiteks algas ühe lapse muinasjutt sõnadega „seitsme parooli ja äpi taga“. Traditsioonilised kujundid ja vanaaegsem keelekasutus olid Krista hinnangul aga enamasti õpetaja suunamise tulemus. Lisaks tänapäevasele keelekasutusele sõnade näol nagu „emps“, „tšau“ ja „okei“ oli laste töödes märgata ka tänapäevase igapäevaelu nähtusi nagu Google Maps, pitsa ja ruuter, rääkimata futuristlikest valgusmõõkadest ja teleporteerumisest. Eriti huvitav oli aga päevapoliitiliste teemade ja sotsiaalküsimuste peegeldus laste töödes. Näiteks olid lapsed käsitlenud nõidade ja võlurite kooselu, riigireformi, töö otsimist ja nutisõltuvust. Mõtlemapanev oli ka see, et kui vanasti oli muinasjuttudes läbivaks mureks vaesus, siis tänapäeva lapse jaoks on olulisimad probleemid üksildus, tõrjutus, koolikiusamine ja pereprobleemid. Niisiis annavad laste kirjutatud muinasjutud hoolimata ajastust väga palju aimu noorte inimeste sisemaailmast.

Kaasakiskuvale loengule järgnes ekskursioon lasteraamatukogu hoones, mille näol on tegemist Eesti ainsa omaette majas tegutseva lasteraamatukoguga peale Tallinnas asuva Eesti Lastekirjanduse Keskuse. Samas majas ollakse tegutsenud juba alates 60ndatest aastatest, kuid osaliselt keskaegse linnamüüri kividest ehitatud maja enda ajalugu ulatub ligi 300 aasta tagusesse aega. Maja all asub veelgi vanem keskaegne võlvkaartega kelder, kus on korraldatud lastele õudusjuttude õhtuid.

Aga mida tänapäeva lapsed loevad? Krista sõnul loetakse tegelikult rohkem kui kunagi varem, lihtsalt mitte alati paberkandjal raamatuid. Praeguse aja lastele meeldivad kõige rohkem päeviku stiilis kirjutatud raamatusarjad, fantaasialood ja Jaapani koomiksid. Krista andis ka omalt poolt huvitavaid raamatusoovitusi, mida lastele ja lastega lugeda, tuues eriti välja nt Lindgreni lugusid meenutavad Maria Parri raamatud ja Åsa Lindi „Liivahundi“, kuid galeriist võib näha ka teisi raamatusoovitusi kooliealistele. Väikelaste raamatutest tõi Krista aga välja „Suurt sõnadevabrikut“ ja muidugi eesti klassikuid ja noori kirjanikke, kes just sellele vanusele palju head kirjandust on avaldanud.

Pärast muinasjutulist hommikut ja kehakinnitust käisime ekskursioonidel kuulsa Haapsalu salli kodus Haapsalu Pitsikeskuses ning uhkes vastrenoveeritud Haapsalu Piiskoplinnuses. Kogu päeva jooksul lõi meeleolu ka samaaegselt linnas toimuv Haapsalu Toidufestival.

Päev oli sisukas ja päikeseline, täname korraldajaid ja kõiki, kes meiega Haapsallu ilusat ja harivat suvist laupäeva veetma tulid! Pildigalerii leiab siit.