17.
novSügisene üldkoosolek ja käekotinäitus Adamson-Ericu muuseumis
Mis seob punaseid huuli, raudteed, koletisi ja viimast aastasada?
Vastuse sellele ja paljudele muudele küsimustele saime 5. novembril 2022 toimunud ETML-i üldkoosolekule järgnenud ringkäigul Adamson-Ericu muuseumis. Väljapanekut „Alati moes. Käekottide 100 aastat“ tutvustas meile näituse koordinaator Kersti Koll.
Selgub, et tänapäeval nii enesestmõistetav ja populaarne aksessuaar on ajaloo seisukohast alles lapsuke – kõigest umbes saja-aastane.
Sajandite eest transporditi vajalikke esemeid pampu seotuna. Kuna naised liikusid vähem ringi, puudus neil ka selgem vajadus esemeid kaasas kanda. Võib-olla aitab see seletada asjaolu, miks taskud kujunesid rõivastuses välja alles 16. sajandil ja neid õmmeldi üldse ainult meeste riietele. Ajapikku hakkasid naised vajalikke esemeid kandma varrukas, muhvi sees või vööle kinnitatuna – varjul seeliku voltides. Selliseid esemeid loeti privaatseks või lausa alusriide osaks.
Selles mõttes oli käekoti avalik esiletõus 1920. aastatel lausa revolutsiooniline ja kohtas ka vastuseisu. Esilagu olid käekotid üsna pisikesed, sisaldades vaid mõnd kosmeetikavahendit või taskurätti.
Huvitaval kombel andis käekoti kujunemisele sajandi eest hoogu hoopis raudtee areng. Sellega pääsesid ka naised rohkem kodust liikuma ja suurenes vajadus asju kaasas kanda. Peagi käekoti funktsioonid laienesid, tekkisid normid ja kombed ning eristusid igapäevaseks kasutuseks, pärastlõunal ja õhtustel üritustel kandmiseks mõeldud kotid. Esimesed käekotid olid enamjaolt tekstiilist, tugeva klõpskinnitusega ja hoolikalt kaunistatud. Kui esialgu kanti kotti käes, siis 1950. aastatel lisandus õlarihm. Samuti eksperimenteeriti 50ndatel aastatel kunstmaterjalidega, kuid jätkati ka looduslikega. Lisandusid uued disainielemendid, nagu näiteks tõmblukk.
Ometi jäid 20. sajandi esimese poole kotid suuruselt siiski palju tagasihoidlikumaks kui tänapäevased mahukad mudelid, millele sillutas teed 2007. aastal välja tulnud Louis Vuittoni „Neverfull“.
Kui esialgu valmistasid naised kotte ise, siis juba 20. sajandi alguses algas ka tööstuslik tootmine. Pärast II maailmasõda muutus üha olulisemaks visuaalmeedia. Seal kajastatakse kuulsuste tegevust ning kahtlemata jäävad silma ka daamide käekotid. Tähtsaks sai kottide reklaamimine kuulsate kandjate kaudu, mille tulemusena tekkisid kultuskotid. Üks esimesi selliseid oli ka näitusel välja pandud „Kelly kott“ ehk Hermèsis valminud must kotimudel, mida kandis Grace Kelly. Samuti on ekspositsioonis Jacqueline Kennedy kasutuses legendaarseks saanud Gucci kott „Jackie“ ja printsess Diana ühe lemmikuna Diori „Lady Dior“.
Kersti Kolli sõnul on kultuskoti kujunemiseks kolm eeltingimust: kotil peab olema väga hea disain, täiuslik materjal ja teostus ning kuulsad kandjad. Kultuskottidest on näitusel näha veel ka pealkirjas viidatud Lulu Guinnessi 1994. aasta kott „Punased huuled“ ja Fendi väike „Monster Baguette“ . Näituse eksponaadid on pärit Itaalia erakogudest.
Kersti Kolliga keele üle arutledes jõudsime selleni, et kottidega seotud termineid tundub vähemalt inglise keeles olevat eesti keelest rikkalikumalt. Prantsuse keelest meile jõudnud „ridiküli“ tähendus aga paistab liikuvat algse juurde tagasi, tähendades nooremale põlvkonnale veidi koomilist vanema daami kotti.
Pildid sündmusest leiab siit.