04.
septSuvepäev 2023 Naissaarel
Suvepäev Naissaarel 19.08.23
ETMLi suvepäev toimus seekord Naissaarel. Suvepäev on selle kohta ehk palju palju öeldud, arvestades, et meri oli hülgehall ja meid piserdati paraja seenevihmaga. Ometi püsis meeleolu terve päeva üsna ülev.
Retk sai alguse Pirita sadamast, kus veidi torssis kapten meid administratiivsete toimingute järel siiski laevale soostus laskma. Pärast kauaoodatud (asendus)mehhaaniku saabumist saime lõpuks merehaigete meelehärmiks laeva loksudes Naissaare poole asuda.
Maabudes tervitas meid jätkuvalt piserdav vihm ja meie giid pirakas kastiautos. Kuna väike vihmake oli mõne reisiselli veel liiga kuivaks jätnud, kostitas kastiauto present meid sõidu alguses lahmaka veevalanguga. Ekstreemsused jätkusid teekonnal, kui presendi vahelt ka aeg-ajalt mõni oks üllatades “paitas” või kast hooga hüppas, nii et võileib tahtis käest pudeneda. Seiklust täie raha eest.
Esimene peatus oli kindlustuspatarei 10B juures, kus räägiti veidi ajaloolist tausta ja saime patareid ka seestpoolt telefonivalguse abil avastada. Saime teada, et ainus viis, kuidas saarel tegutsenud sõdurid päriselt saarelt minema said oli võtta mandrilt naine, saada temaga laps ja oodata lapse kooliealiseks saamist, kui too oli vaja mandrile kooli saata.
Järgmine oli klaustrofoobikute meelispeatus – pikad maa-alused tunnelid, kus võis täheldada roostes laskemoonariiuleid ja mispuhul oli õigustatud tunneli lõpus paistva valguse poole liikumine. Peatus tehti ka majaka juures, mille tippu huvilised said ronida, et saada saarest ülevaade ja korraks ka Soome levialasse.
Peatuste vahel saime osa kastiauto safarist.
Käidud sai ka miinitehases, kus saime näiteks teada, et pärast sõda eraldasid kavalad Põhja-Eesti kalurid kasutamata jäänud meremiinidest 96-kraadist piiritust (mida oli ühes miinis koguni 100 liitrit), valmistasid sellest viina ning teenisid sellega kaubeldes kena kopika.
Viimane peatus oli Neitsi Maarja kiriku juures. Seal saime teada, et kirik jäi sõjaajal alles ainult tänu sellele, et seda kasutati heinaküünina. Pragmaatilisus ennekõike.
Edasi müttasime jala Männiku külasse lõunasöögikohta otsima. See osutus aga oodatust veidi keerukamaks, kuigi lubati, et eksimisvõimalust ei ole.
Jalad juhatasid meid siiski lõpuks õigesse kohta ja pärast sööki jagati vestlusringis põnevamaid seiku varasemast tõlgitööst.
Seejärel hakkas mõne tõlkija korilasehing männimetsade vahel helisema ja mindi metsa seeni korjama. Teised läksid jalutama ja vahutavat merd vaatama. Päev sai punkti laevas kooki ja kohvi juues, kuhu seenelised saabusid märkimisväärse saagiga.
Kui laev sadamast startis, loksus ta parajasti nii kõvasti, et võis kuulda klaaside purunemist baaris ja kogu seltskond oli sekunditega väljas tekil. Tuul merel oli tõusnud nimelt 10–11 m/s. Tormiline merereis jätkus kuni sadamani ja kogu sõidu veetsime tekil vapralt laineid jälgides. Samal ajal sai arutatud võimalikke ideid-plaane liidu tulevasteks tegemisteks ja siis maabusimegi õnnelikult Pirita sadamas.
Kokkuvõttes oli väga meeleolukas käik ja jääb üle ainult järgmist kokkusaamist oodata.
Pildigalerii on leitav siit.