Sündmused

03.
veeb
Talvepäev 2018 Rakveres

Talvepäev 2018 Rakveres - Pilte vaata siit!

Sellel korral võtsime suuna otse Rakvere linna poole ja saime kõigepealt kokku Rehbinderi muuseumis. Tegemist on algselt 18. sajandi lõpus krahv von Rehbinderi jaoks ehitatud elumajaga, mille vaid mõnikümmend aastat hiljem omandas Rakvere linn. Linnavalitsus kolis paar aastat tagasi Tarka Majja ning vabaks jäänud hoone sai endale asutus nimega Virumaa Muuseumid.

Rehbinderi maja eri tubades saab vaadata väga mitmekesist püsiväljapanekut Virumaa Muuseumide valduses olevatest esemetest alates mammutihambast ja 2700 aasta vanusest mõõgast kuni Iraani päritolu keskaegse sõjakiivri, kiriku tornikuke ja 1930ndate elutoani välja. Lisaks on võimalik muuseumis praegu vaadata ajutisi näitusi. Näiteks robotitest, mille ajalugu ulatub juba aastatuhandete tagusesse aega. Tänapäevastest robotitest on Rakveres esindatud robot Pepper, kes meelsasti külastajatega suhtleb.

Teisel ajutisel näitusel esitatakse külastajatele küsimus, kuidas toita ära 9,5 miljardit inimest – sellele tuleb inimkonnal vastus leida õige pea. Maailma joogiveevarud on võrreldes kogu maakeral leiduva veehulgaga imepisikesed ning ka põllumaadest ei jätku varsti enam aina kasvava rahvaarvu jaoks vilja ja lihaloomade toidu kasvatamiseks. Selle taustal on maailmas, sealhulgas Eestis ikkagi väga palju inimesi ülekaalulised. Näitusel saab infot nii selle teekonna kohta, mida toit meie sees läbib, kui ka muud praktilist toitumisalast infot. Julgemad saavad proovida ka tulevikutoitu ning maiustada näiteks jahuussidega või krõmpsutada eri suuruse ja väljanägemisega putukaid. Tuleb tunnistada, et kõik seda siiski teha ei söandanud ja konservatiivsemad meist said hakkama vaid sipelgate maitsmisega.

Kõht sellegipoolest kellelgi tühjaks ei jäänud, sest kohe seadsime sammud läheduses asuvasse Rohuaia kohvikusse, kus serveeriti õnneks veel täiesti harjumuspärast ja väga maitsvat toitu. Magustoitu nautisime juba Rakvere Teatris, kus meid võttis vastu seekordne esineja, näidenditõlkija Külli Seppa. Näidendite tõlkimise juurde sattus Külli Seppa, kes hariduselt on teatriteadlane, juhuslikult. Oma ettekandes keskendus ta peamiselt etendusele „Küllus“, mida õige pea vaatama hakkasime, kuid huvitavaid näiteid oli tuua ka teiste näidenditega seonduvast. Ülevaadet Külli Seppa ettekandest saate lugeda altpoolt.

 

Metspuude vilju on kõikjal külluses

Kohtumine lavastuse „Küllus“ tõlkija Külli Seppaga Rakvere Teatris 3.2.18 kell 17.30

Autor Beth Henley

Lavastaja Filipp Los (Venemaa)

Draamatõlkes algab töö pealkirjast. Teatri jaoks on pealkiri oluline, sest ideaalis võiks see olla ahvatlev mängukava sirvijale, samas anda vihje sisu kohta. Milliseid seoseid see lugejas äratab? Mis oli autori mõte? Lavastuse „Viimane võllamees“ originaali pealkiri on „Hangmen“. Kui tõlge oleks „Timukas“, peletaks vaatajaid. Kui aga „Võllamehed“, siis võib arvata, et tüki toob lavale Vana Baskini Teater. Seepärast on pealkirja tõlkimine suur poleemika allikas.

Tõlkematerjali juures tuleb arvestada ka agentuuriga. Emamaa agentuur võib teha ettekirjutusi alates plakati kujundusest kuni sõnavalikuteni. On näidendeid, mille pealkirja ei tohi ümber sõnastada või mille pealkirjas tuleb tingimata kasutada numbrit (nt „39 astet“). „Külluse“ pealkiri on originaalis „Abundance“. Kuidas jõudis tõlkija „külluseni“? Küsimuste korral tutvub Külli Seppa sõna etümoloogiaga. „Külluse“ juurde jõudis ta Matteuse evangeeliumi tsitaadi kaudu, mis kõlab: „Kellel on, sellele antakse, jatal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on“ (For whoever has will be given more, and they will have an abundance. Whoever does not have, even what they have will be taken from them). Kaaluti ka draama alapealkirja „Come West With Me“ ehk „Tule minuga Läände“ kasutamist, kuid jäeti siiski kõrvale, sest „küllusel“ on loos kandev tähendus. Küllus tähendab rohkust, üle paisu tulvamist, voolamist.

Autor kasutab oma töös ajaloolist materjali ja fantaasiat. Lisaks ameerika gooti kirjutamise stiili, st keskendumist vaesusele, piiratud territooriumile – kuigi maad ja avarust on ümberringi palju, inimesi vähe, siis pole „Külluse“ tegelastel ometi kuskile minna, kui nad ära tahavad.

Bess Johnsoni tegelaskuju on ajaloos päriselt olnud.

Draama toimub vahetult pärast California kullapalavikku, alates 1860. aastast Wyoming’s. Peatuses kohtuvad kaks naist, Bess Johnson ja Macon Hill, kes on kuulutuse kaudu leitud pruudid. Tol ajal oli Läänes palju mehi ja väga vähe naisi. Nii avaldasidki mehed lehes kuulutuse, kus kirjeldasid, millist kaasat otsivad. Naine võis sellele vastata ning pärast mõningast kirjavahetust kohale sõita, et abiellu astuda (mail-order brides).

Autori jaoks on eeskuju Tšehhov. „Kirsiaed“ näitas talle, kuidas saab kajastada igapäevaelu nii, et see siiski teatrisse sobib. Antud juhul on ainest andnud „Kolm õde“. Neidki painas minna tahtmine, Moskvasse, Moskvasse!

„Külluse“ kaks tegelast vahetavad etenduse käigus identiteedi. Kui algul avaldab üks poeetilisi mõtteid ja unistab raamatu kirjutamisest, teise tekst on vaene, siis asjaolud pöörduvad ja kujuneb nii, et poeesia kõlab hoopis teise tegelase suust ja raamatugi kirjutab tema. Autor kasutab seejuures palju korduvaid fraase. Tõlkides pidi seda väga tähele panema, et motiivi mitte kaotada. Need liiguvad etenduse algusest lõppu, sõna-sõnalt ühe tegelase suust teise suhu.

Näiteks „Viimases võllamehes“ kasutati sõna, mis on inglise keeles haruldane, mille päritolu on „unknown“. See sõna, „nincompoop“ on ilmselt pärit sisserännanud hollandlastelt, ja tähendab „tobu“, „fool”. Peab aru saama, miks ta seal on. See peab olema ka tõlkes sõna, mis jääb publikule meelde, sest seda kasutatakse 2 korda – etenduse algul ja lõpus. Tõlkija valis „oinakari“, „tobu“ oleks ära kadunud.

Tekst, mis kantakse ette suuliselt, peab kõlama. Seda ei saa tõlkida nagu proosat. Reeglit siinjuures ei ole, see on intuitiivne leidmine. Kui tõlkija materjaliga piisavalt kaua töötab, saavad tegelased kindla kuju ja karakteri, hakkavad tõlkija peas ise rääkima, nii kiiresti et kirja panemisega võib hättagi jääda. Kui see juhtub, on väga hea. Kui palju aga võivad tõlgitud teksti muuta näitlejad, lavastaja? Eks see oleneb asjaoludest, kuid autori kujund võib kaduma minna, kui näitleja või lavastaja väga kaugele kandub, teksti lammutab.

Tõlkija on autori huvide kaitsja. Temal on tekst peas, ja ta saab vajadusel vastu vaielda.

6 kuud enne proove on tõlge valmis. Eesti Teatri Agentuur vaatab tõlked üle. Tõlkeid loetakse, ilma tõlkija nime teadmata. Võrreldakse lause-lauselt algtekstiga. Agentuur hoiab silma peal, et sama materjal ei oleks kahes teatris üheaegselt ettevalmistamisel, peab näitemängude andmebaasi. Seejärel jõuab tekst teatrisse, trükitakse tekstiraamatud, tuleb lugemisproov. Selle juures on hea tõlkija osalemine. Teine ajahetk, mil tõlkija võiks kindlasti kaasatud olla, on läbimäng – etendus tehakse ilma stoppideta, täisgrimmi, täiskostüümiga, helist ja valgusest rääkimata. See toimub esietenduse nädalal. Läbimängus selgub tõlkija jaoks uut.

See, et tekst mängimise jooksul muutub, on tavaline. On näitlejaid, kes mugandavad, kes on eriti loomingulised. On neidki, kel tekst sõna-sõnalt peas ja algsel kujul ka mitmekümnendal etendusel.

Vandesõnad, ropendamine – inglise suulises kõnes levinum kui eesti keeles. Kui Inglismaal oli kunagi teatud piir, mis sõna lavalaudadelt kõlada ei saa, siis eesti keeles sellist piiri pole. Vandesõna ei pruugi sisule midagi juurde anda, seda ei pea sama arv kordi esinema tõlkes.

Mõnikord saab kasutada kompenseerimismeetodit – kui konkreetses kohas ei kõla miski hästi, siis saab selle ära öelda hiljem, näidata emotsiooni mujal.

Martin McDonagh’ on üks suurimaid dialoogimeistreid, näitlejad armastavad teda mängida. Kirjeldab inimese võimet teha teisele haiget. Räägib sellest, kuidas me ei peaks rääkima. „Üks pealuu Connemaras“ näiteks sisaldab iiri-inglise segakeelt, iirikeelsed sõnad originaalis väga laulvad kõlavad. Kuidas seda edasi anda? Iiri keelt ei saa tõlkida murdeks, sest see asetab toimuva kohalikku konteksti. Murde tõlkimisel aga kasutatakse hoopis murdelisi sõnu ja kõnekeelt.

Külli Seppa sõnul ei ole ta kunagi tõlkinud teksti, mis oleks talle vastumeelne – ta tõlgib materjali, mida ta tahab tõlkida.