Sündmused

25.
aug
Suvepäev 2018

Käpikumustrist Vene kirveni

ETMLi suvepäev toimus 25. augustil Viljandis.

Käisime külas Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (TÜVKA) rahvusliku käsitöö osakonnas, kus õpetatakse rahvusliku tekstiili, ehituse ja metallitöö erialasid. Esinema olid kutsutud Tiina Mällo ja dr Priit Kalev Parts, kellest täpsemalt allpool. Seminari teema ja asukoht valiti seoses Euroopas 2018. aastal tähistatava kultuuripärandiaastaga.

Tänuks võimaluse eest kultuuriakadeemia ruume kasutada tegi ETML 75 euro suuruse annetuse Anu Raua stipendiumifondi, millest igal aastal toetatakse 1000 euroga TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna üliõpilast, kes on silma paistnud ainelise kultuuripärandi uurimise ja hoidmisega. Järgmine stipendium antakse välja 16. novembril 2018.

Seminaril kõneles kõigepealt teadusajakirjade „Mäetagused“ ja „Folklore: Electronic Journal of Folklore“ tõlkija-keeletoimetaja Tiina Mällo. Nimetatud ajakirjades on hõlmatud nii vaimsed kui ka materiaalsed kultuurinähtused. Artikleid, mille hulgast kaastööd valitakse, laekub kõikjalt maailmast, need on väga spetsiifilised ning enne toimetamist ja retsenseerimist üsna erineval tasemel.

Tiina Mällo on muu hulgas toimetanud ja tõlkinud artikleid 1993. aastast alates ilmunud ajakirjale „Pro Ethnologia“, tõlkinud nii Eesti Rahva Muuseumile, Tartu Linnamuuseumile ja selle allüksustele kui ka Eesti Vabaõhumuuseumile, muu hulgas näituseeksponaate tutvustavaid tekste ja katalooge.

Sageli arvab kõrvalseisja, et pärandkultuuri on mõnus tõlkida – üks teema ju. Tegelikult on teemad pärimuskultuuris väga erinevad, muinasaja asustusest ja kalastusest kääbaste ja rahvarõivasteni. Näiteks rahvalauludes, mis pärinevad mitmesaja aasta tagant, võib olla asju, mille kohta ei oska keegi öelda, mida need täpsemalt tähendavad. Tänapäeval ei pruugi enam mõnda mõistet olemaski olla.

Nii ongi teatud kultuuriliste nähtuste tõlkimine võimatu. Teema võib olla nii kultuurispetsiifiline, et vasteid teises keeles ei ole, tähendust ei ole. Siis ei jää üle muud, kui tuleb nähtus pikemalt lahti seletada või seda kirjeldada. Kultuuriliselt domineerivast keelest tõlkimisel ei pruugi selgitusi vaja olla (recognised exoticisms), näiteks kui juttu on hamburgerist. 

Kuulsime palju lõbusaid näiteid, mis aupaklikkust pärandkultuuriga seonduva tõlkimise vastu veelgi suurendasid. Tõlkimisel tuleb kindlasti arvestada ka tähendusnüanssidega, võtame kasvõi eestlastele nii tuttavad mõisted rehi, rehealune, rehielamu ja rehetuba – kas nende puhul on ikka tegemist sama ajastu ja tähendusega? Või mis vahe on sellistel naiste riideesemetel nagu vaipseelik, ümbrik, kirikuub, körtsik, undruk või prunts?

Kuidas siis seda tööd teha? Avaldatud on „Esivanemate varandus“ – rahvateaduslik teatmik aastast 1993 (EN, DE, SE, RU terminite registriga, mis siiski eestikeelse sõna järgi otsimist ei võimalda), samuti on abiks „Eesti rahvakultuuri leksikon“ (ET, EN, DE, FI, RU). Lisaks veebileht rahvaroivad.folkart.ee, kuigi see on ainult eesti keeles. Viimasel ajal on lisandunud ka Liisa Randmaa magistritööna valminud rahvarõivasõnastik.

Lisalugemist eesti ja/või inglise keeles:

Kindad / Estonian Gloves 2002

Pulmawärk 2005

Rahvarõivaid Eesti Rahva Muuseumist 2006

Estonia: Land, People, Culture 2006

Keskaja küla /Medieval Village 2009

Eesti ehtekultuur muinasajast uusajani 2012

The Heritage of Padise 2015

Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal / Regarded as a Norm, Perennially Worn 2017

 

Pärast Tiina Mällo ettekannet ootas meid ekskursioon TÜVKA Vilma majas, kunagise leiva- ja makaronitehase (nimi Vilma ongi lühend sõnadest Viljandi makaronitehas) ruumides, kust avanes vaade „maailmaturule“. Nimelt olevat Anu Raud teinud ettepaneku nimetada Viljandi turg ümber maailmaturuks, et lõppeks eesti noorte nutulaul teemal, kuidas maailmaturule pääsemine on väga raske, kuid siiski eluliselt oluline.

Ekskursiooni tegi ja täiendas juttudega nii TÜVKA erialade huvitavamatest tahkudest kui ka enda erialale vastavalt rahvusliku ehituse hingeelust rahvusliku ehituse programmijuht, lektor ja „Studia Vernacula“ peatoimetaja dr Priit Kalev Parts.

Kõigepealt peatusime pikemalt talle südamelähedase palkehituse teemal. Kuigi võime arvata, et palkehitus on puhtalt Euroopa asi, siis nii see sugugi ei ole. See traditsioon on olemas näiteks Türgi mägipiirkondades, Himaalajas ja mujal, kus kasvavad okaspuumetsad. Lehtpuudest, eriti laialehelistest lehtpuudest saadud palgid on liiga kõverad, et üksteisega kokku sobituda. Briti inglise keeles ei olegi palkehituse mõisteid, inglise keelde kandusid need Ameerikast, kuhu omakorda jõudsid eeskätt Skandinaaviast, aga ka Saksamaalt ja mujalt pärit emigrantidega. Palkehituse teadmusbaas ongi kõige suurem Ameerikas – on koole, raamatuid jne.

Palkehitus vajus unustusse 1930ndatel ja II maailmasõja ajal, taasavastati aga koos hipikultuuriga. Selleks ajaks oli aga juba toimunud tehniline areng (nt mootorsaag), mis hakkas muutma vanu töövõtteid. Samal perioodil toimus Euroopaski palkarhitektuuri taassünd, eriti just sügavate traditsioonidega maades, nagu Šveits ja Austria. Sealgi oli kultuurikatkestus olnud piisavalt pikk, nii et terminid tulid ringiga USAst ja Kanadast (nt on šveitslastel kasutusel termin „Kanada tapp“).

Eesti keele kirjasõnas on terminoloogia sageli päris vale või vähemalt vaieldav. Ehitus- ja puutöösõnavara, st tisleriterminoloogia, on suuresti suuline, pärineb saksa ja rootsi keelest ja pigem kuivast puidust ehitamise pinnalt, mis paraku eksitab. Eestis ehitati vanasti toorest puidust, sest see on paremini vormitav, ja mõisted on seega teistsugused. Näiteks palkehituse mõiste „salapulk“ on nn tisleri keeles tüübel, aga palkhoonest rääkides ei kõla see sõna hästi. Sama lugu on ulgtalaga, mis toetab räästast, ulualust. Kui arhitektuuris sobib öelda „konsool“, siis taluaida kirjelduse juures kriibib see kõrva.

Ka nö füüsiline emakeel (kehakeel) on erinev. Kui Euroopa sepp lööb haamriga alasile sirge seljaga, põlved kergelt kõverdatud, siis Jaapani sepal on suurem liikumine põlvedes ja kehahoid rohkem ettepoole kaldu. Asendi erinevus kajastub ka töötulemuses.

Samuti on uuemal ajal tekkinud uusi võtteid ja tööriistu. Näiteks Soomes, kus on tugev traditsioon kasutada kindlasti just tahutud palki (Venemaal aga ümarpalki), on töövahendiks raske, kumera otsaga kirves (piilu). Eestis jäi nõukogude ajal aina vähemaks seppasid, kes meie mail levinud sirge otsaga „õigeid“ kirveid tegid, mistõttu kasutati olude sunnil masstoodanguna valmistatud Vene kirvest*, millel on samuti kumer, mitte sirge ots. Kuid kirvejälg on kumera ja sirge kirvega tahumisel erinev – kas on siis enam tegemist Eesti traditsioonilise palkehitusega? Samuti võib tehnika arenedes tekkida küsimus, kust jookseb käsitöö piir. Palkehituse tundja Andres Uus ütleb, et käsitööga on tegemist seni, kuni töömees tööriista käes jaksab hoida.

Vilma majas tutvusime veel puidutöökoja, kangasteljeklassi, butafooriatöökodade ja villakojaga, millest igaühe kohta oli meie giidil rääkida tõsisemaid või meeleolukamaid lugusid.

Aitäh korraldajatele ja osalejatele, oli sisukas päev ja tore taas kord kokku saada!

* Siin ei ole mõeldud venekujulist venekirvest, vaid Vene asja.