Sündmused

24.
nov
Mihkel Mõisnik: Audiovisuaalsest tõlkest 2019

Audiovisuaalne tõlge

Pärast 2018. aasta sügist üldkoosolekut toimus kauaaegse ja kogenud subtitreerija Mihkel Mõisniku loeng audiovisuaalsest tõlkest.

Audiovisuaalne tõlge erineb tavapärasest kirjalikust tõlkest selle poolest, et lisaks tegelaste kõne tõlkimisele tuleb silmas pidada ka erinevaid audiovisuaalseid koode ja tõlgitava materjali multimodaalsust, nt tegelaskujude karakterid, kehakeel, žestid ja släng, olustik, parasjagu ekraanil olev stseen, helid, taustmuusika jne. Subtitreerimise eripära on ka see, et originaaltekst on vaatajal alati käepärast – filmide dubleerimisel ja teksti pealelugemisel vaataja originaali ei kuule. Peale selle on tõlkija sunnitud subtitreerimisel arvestama teatud eripärade ja tehniliste nõuetega. Üks subtiitrisegment saab ekraanil olla kuni neli sekundit, mistõttu võib see sisaldada 37–40, maksimaalselt kuni 42 märki, et vaataja jõuaks teksti lugeda, kusjuures lugemiskiirus on riigiti sageli erinev (eestlased ja Skandinaavia riikide elanikud on kiiremad lugejad kui näiteks sakslased, või teiste Euroopa riikide elanikud, kes on harjunud pigem dubleeritud filmidega). Eraldi kategooria moodustavad veel festivalifilmide vaatajad, kes on samuti vilunud subtiitrilugejad. Tõlkija peab suutma teha mahuka teksti puhul valikuid, mida võtta, mida jätta. Kuna teksti lugemine viib vaataja fookuse paratamatult pildilt eemale, ei tohi subtiitrite tekst olla pikem kui vaja. Keeruliseks võib osutuda värsside ja laulutekstide tõlkimine ja sobitamine kaadrisse. Näiteks tegevust saatva lauluteksti puhul on oluline, et kujundid jääksid paika. Tiitrid ise ei pea olema lauldavad. Kui aga laul kõlab näiteks tegevuse taustal ja selle sõnad filmi sisu arvestades olulised ei ole, jäetakse see tõlkimata. Sama kehtib võõrkeelsete väljendite kohta – kui režissööri eesmärk on jätta mulje „arusaamatus keeles“ jutust, ei tohi ka subtitreerija seda keelt tõlkida, isegi kui ta seda valdab. Subtiitrites kaovad kirjavahemärgid, kursiivkiri ja rasvane tekst. Rõhud tuleb subtiitrites anda edasi kuidagi teisiti. Üldistatult võib öelda, et kümme minutit ekraanil võrdub tõlkija ühe tunni tööga. 

Subtitreerimise puhul on oluline ka see, millisest kohast subtiitrite ridu murtakse – see peaks toimuma mõttepauside kohal ning üks terviklik mõte ei tohi olla jagatud kahele kaadrile. Ka ei tohi veel ilmumata kaadrit reeta eelmise kaadriga kaasas olevad subtiitrid. Seda peab subtitreerija eriti silmas pidama siis, kui lähte- ja sihtkeele  lauseehitus on väga erinev. Rida reegleid on ka otsekõne, karjumise jms väljendamiseks. Taustahelisid kirjeldatavat teksti (nt „koer haugub“) tavaliste subtiitrite puhul ei kasutata, küll aga on see hea tervikpildi saamiseks oluline kurtidele mõeldud tiitrite puhul. Head subtiitrid on sellised, mida vaataja tähele ei pane – tavaliselt antakse subtiitritele tagasisidet siis, kui nendes on midagi valesti.

Kõneleja tõi põnevaid näited hästi või mitte eriti õnnestunult tõlgitud filmidest ja tutvustas põgusalt ka subtiitrite tõlkimise tarkvara, mis lihtsustab oluliselt tõlkija tööd, aidates näiteks jälgida, ega tiitrid liiga kiiresti või liiga aeglaselt ei vahetu või kokku ei jookse. Spetsiaalsed subtiitrite tõlkimise programmid võimaldavad ka näha, kas subtiitrite tähemärkide arv on sobiv, märkides liiga pikad subtiitrid näiteks automaatselt teise värviga. Samuti sisaldavad programmid täpseid koode, mis määravad ära subtiitrite ekraanile ilmumise aja sekundi murdosa täpsusega. Peavoolu Hollywoodi filmide puhul tulevad ajakoodid enamasti filmiga kohe kaasa, muutes subtitreerija töö seeläbi lihtsamaks, et ajastamisega ei ole enam vaja tegelda. Töö keerukuse määrab suuresti ka see, kas lähtekeelne tekst on transkribeerituna olemas või mitte. Kunstiliste ja festivalifilmide puhul puuduvad sageli nii ajakoodid kui ka transkriptsioon, mistõttu tuleb hoolikalt kuulata, mida tegelased räägivad.