27.
aprTriinu Tamm: Ilukirjanduse toimetamisest 2019
Mida ilukirjanduse keeletoimetaja peab ja tohib
Sellekevadise üldkoosoleku raames kutsusime esinema Loomingu Raamatukogu peatoimetaja ning prantsuse keelest tõlkija Triinu Tamme, kes rääkis meile ilukirjanduse tõlkimise ja keelelise toimetamise telgitagustest. Selgus, et tegemist on täppistööga, mille valmimise erinevate nüansside peale lugeja ei oskaks tullagi, sest, nagu tõlkes ikka, on parim tõlge selline, mille puhul ei torka silma, et tegemist on tõlkega.
Erinevalt tarbetekstide tõlkest arvestatakse ilukirjanduse puhul tõlke mahtu autoripoognates ning üks autoripoogen sisaldab 40 000 täheruumi. Küll aga kulub raamatute tõlkimiseks palju rohkem aega. Ühe raamatu teekond võõrkeelsest originaalist eestikeelseks raamatuks poelettidel võib võtta isegi aastaid. Triinu ise tõlgib näiteks aastas keskmiselt ühe raamatu ja Loomingu Raamatukogu kirjastus avaldab aastas ligikaudu 18 raamatut. Triinu toimetab neist umbes kolmandiku. Ilukirjanduse tõlkijad töötavad litsentsilepinguga, nende hulgas on vabakutselisi ja n-ö täiskohaga tõlkijaid, kuid enamik on siiski ka kusagil mujal ametis ja tõlgib selle kõrvalt nagu jõuab. Näiteks Triinu jõuab keskmiselt tõlkida 5-6 lehekülge päevas, kuid seda teksti tuleb veel korduvalt parandada. Toimetada jõuab päevas hea tõlke puhul 15–20 lehekülge. Selge on see, et jõudsamalt edenevad raamatud, mis tõlkijale-toimetajale ka endale meeldivad. Seepärast pakubki Triinu tihti kirjastusele ise välja raamatuid, mida ta tahaks tõlkida.
Milles toimetustöö siis seisneb? Toimetaja loeb tõlgitud teksti ja võrdleb seda ideaalis originaaliga, teeb keelelisi ettepanekuid, kirjutab märkusi ja kommentaare. Triinu kasutab selleks Wordi muutuste jälitamise funktsiooni. Raamatu edenedes leiab mõni küsimus juba vastuse ja nii mõnestki kommentaarist on võimalik tagasiulatuvalt vabaneda. Viimane lihv on keeleline korrektuur, nt õigekirja parandamine, kirjavahemärkide ja tühikute korrigeerimine tekstis. Hea toimetaja ei tohiks siiski minna ainult keelelise korrektuuri teed, sest ka parimate tõlkijate puhul võib teksti jääda sisulisi eksimusi või mõni sõna, lause või isegi lõik kahe silma vahele.
Ideaalis peaks toimetaja oskama heal tasemel ka raamatu lähtekeelt, kuid alati pole see võimalik. Sellisel juhul võidakse kasutada mõne teise tõlke abi ja niisiis võrrelda omavahel kolme erinevat teksti: tõlget eesti keelde, tõlget mõnda teise keelde ja originaali. Ka Triinu ise on selliselt raamatuid toimetanud.
Tõlkija ja toimetaja omavaheline koostöö on ilukirjanduse tõlkimisel olulise tähtsusega. Nii nagu toimetaja ei tohiks tõlkijapoolseid sisulisi vigu kahe silma vahele jätta, ei pea ka tõlkija toimetaja soovitusi sajaprotsendiliselt vastu võtma. Samas on tõlkijaid, kes on oma töös nii kindlad, et ei nõustu toimetajapoolsete parandustega. Kui kirjastuste ja tõlkijate vahelistes lepingutes on enamasti sätestatud, et kirjastus võib keelelisi ja stilistilisi muudatusi teha, siis tõlkijate ja toimetajate vahel lepingut ei ole. Seega polegi tõlkija kohustatud tehtud muudatusi aktsepteerima. Küll aga leitakse sageli parim, hoopis kolmas, lahendus tõlkija ja toimetaja vahelise arutelu tulemusena.
Ajapikku kujunevad tihti välja konkreetsed tõlkijate ja toimetajate paarid, kellel omavaheline koostöö hästi sujub. Triinulgi on omad tõlkijad, kellega ta rohkem koostööd teeb, ning eelistatud toimetajad, kes tema tõlgetele asjalikku tagasisidet annavad.
Toimetajatöö on Triinu sõnul miski, mida on mõtet teha neil, kellele see tõesti meeldib. Nii tuleb ka tulemus kvaliteetne. Just toimetaja on see, keda kritiseeritakse, kui tõlkesse on sisse jäänud vead või hooletused, kuigi tõlkija vastutab nende eest ju vähemalt samavõrra; ja teinekord võib tegemist olla parandustega, mis tõlkija jättis aktsepteerimata. Head toimetustööd tuuakse välja harva ning ka raamatute laenutamise pealt makstavad autoritasud ei laiene toimetajatele. Selle kõige pärast ütlebki Triinu, et toimetaja peab olema „maailma kõige targem ja kõige alandlikum inimene“, et teha asjakohaseid ja põhjendatud soovitusi, kuid leppida sellega, kui neid arvesse ei võeta.
***
Triinu rääkis ka arengusuundadest ilukirjanduse tõlkimise vallas üldiselt ja tõi välja ka mõned erinevused eri maade tõlketraditsioonis (nt inglise keelde tõlkimisel originaalteksti sageli mugandatakse). Olenevalt ajastust on ka Eestis tõlkesse suhtutud erinevalt. Näiteks 19. sajandi lõpul avaldati eesti keeles pigem ümberjutustusi ehk tugevalt mugandatud tõlkeid. 20. sajandi alguses oli tõlkes valdav tugevam rangus ja originaalilähedus. 1960-1970ndatel seevastu hakati hindama kaunist ja rikkalikku eesti keelt, mille viljeleja tõlkemaastikul oli näiteks Henno Rajandi.
Läbi ajaloo on arutletud selle üle, kas originaalkeel peab tõlkest läbi kumama või peaks tõlge kõlama sihtkeeles võimalikult loomulikult. Parimal juhul on tõlkestrateegia valik teadlik, paraku kohtab aga ka päris palju tõlkeid, kus võõrapärasust põhjustab kiirustamine ja oskamatust, näiteks on võõrkeeltest üle võetud väljendeid või kujundlikke ütlemisi, mis eesti keelele omased ei ole. Selliseid tõlkeid on aga väsitav või isegi võimatu lugeda.
Kuulajaskonnast tuli küsimus 60ndatel tõlgitud klassikalise väärtkirjanduse uuesti avaldamise kohta Loomingu Raamatukogu poolt. Triinu sõnul Loomingu Raamatukogu üldjuhul kordustrükke ei tee, kuid terve hulk kunagi Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatuid on uuesti välja antud teistes kirjastustes ja tehtud seda pahatihti nii, et toimetatud ja ilmunud tõlge on lihtsalt sisse skaneeritud, mis ei ole kindlasti seaduslik, ja tiitlipöördel pole esmatrükki isegi mainitud.
Juttu tuli ka e-raamatutest. Loomingu Raamatukogu avaldab regulaarselt e-raamatuid, kuigi nende loetavus on hetkel veel väike. Üldiselt teeb Loomingu Raamatukogu kõigist ilmunud raamatutest ka e-raamatu (lisaks on e-raamatuna kättesaadavad need vanemad teosed, mis on autoriõiguste alt vabad, ehk siis juhul, kui autor on üle 70 aasta surnud). Triinu pani huvilistele südamele, et kui mõnest Loomingu Raamatukogu e-raamatust ollakse huvitatud, tuleks kiiresti reageerida, sest need on kättesaadavad ainult piiratud aja (nii kaua, kuni kehtib leping väliskirjastusega).
***
Triinu tõi ka näiteid mitmetest lõbusatest või lihtsalt kohmakatest otsetõlgetest ja muudest leidudest, mis talle või ta kolleegidele toimetamisel silma onjäänud. Siinkohal mõned näited erinevatest keeltest:
Prince of Wales – vaalade prints
Don’t cry wolf – ära nuta, hunt
I am cold – ma olen külm
Vaid juuksekarv veel, ja ta oleks tapnud inimese
Mes yeux de lynx – minu ilvesesilmad
No desobedeció – ei jätnud sõna kuulamata
Ni sin fatigas y trabajos – mitte ilma väsimuse ja raskusteta
There was no Coke left – Kokakoolat ei olnud enam järel
Siinkohal võiski selle kirjatüki lugeja proovida mõelda, kuidas neid näiteid eesti keeles loomulikumalt väljendada. Tihti ei olegi probleem sisu vales mõistmises, vaid selles, et eesti keeles öeldakse sama asja teise kujundi või väljendiga, või on suupärasem asendada eitus jaatusega või vastupidi jne.
Väljakutseid pakkuvaid olukordi on igat tüüpi. Näiteks rääkis Triinu kolleeg Maria Esko tõlgitud Annie Saumont’i kogumiku „Aeg elada ja teisi jutte“ valmimisest. Tegemist on erilise stiiliga raamatuga, kus komakasutus on väga omapärane - autor kasutab rütmilistel kaalutlustel koma harva. Tõlkimisel ja hiljem ka toimetamisel tuli seega järgida spetsiaalselt selleks otstarbeks välja töötatud reeglite kogumikku, kuhu pandi kirja, millistest kohtadest tuleb tõlkes alati koma ära jätta.
Samuti tuleb toimetajal pead ragistada, kui raamatus on faktivigu. Näiteks tõi Triinu siin Richard Millet’ raamatu „Märkmeid Eestist“ (tõlkinud Eda Lepp), mis põhineb autori Eesti reisimälestustel, mis on kohati ebatäpsed, liialdatud või suisa valed. Näiteks on Millet’ originaaltekstis väitnud, et eesti keeles on 15 käänet, et lätlased ja leedulased on slaavlased, et Setomaa keskus on Värska asemel Võru jms. Tartu Küütri ja Rüütli tänavast on kokku saanud Küüntri tänav ning Haapsalus väidab autor kuulsa ja armastatud dolomiitkivist Tšaikovski pingi asemel olevat tsemendist pingi. Sellised selged faktivead otsustasid tõlkija ja toimetaja eestikeelses versioonis õigeks parandada, kuna need jätnuks eestlasest lugejale lihtsalt kummalise mulje. Õnneks oli olemas autori kontakt ja temaga sai paranduste osas nõu pidada. Leidus aga muidki väiteid, mille vahel laveerides tuli leida kesktee, mis siiski väljendaks autori subjektiivset ja kohati ebatäpset muljet Eestist, samas tekitamata lugejas arvamust, et tegu on näiteks trükivea või tõlkija-toimetaja lohakusega.
***
Huvitavale ja mitmekesisele ettekandele järgnes ka elav vestlusring, kus kuulajatel oli võimalik küsida küsimusi. Lõpetuseks soovitas Triinu ilukirjanduse huvilistel proovida kätt nii tõlkija kui toimetaja rollis, sest mõlemad kogemused täiendavad teineteist ja aitavad tööd kokkuvõttes paremini teha.