Huvitavat lugemist

Talvepäevad Leppojal 2012

Koostasid Annika Tiro ja Liisa Konsap

Jaanuari viimasel nädalavahetusel leidsid Leppoja puhkekeskuses aset ETMLi järjekorras viiendad talvepäevad. Kuigi osalejaid oli napivõitu, tõestas üritus veelkord, et peab igati paika tõdemus, et tähtis pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet.

Et mõttetööga harjunud tõlkidel/tõlkijatel füüsis vaimule alla ei jääks, algasid talvepäevad peale imemaitsvat lõunasööki virgutava suusamatkaga talvises palumetsas. Kehalise ponnistuse juurde pakkus asjatundlik matkajuht hulgaliselt teadmisi erinevate metsatüüpide kohta ja tutvustas lähemalt ka metsakutsude eluolu, kes mõistlike olenditena on valinud valitsemisvormiks matriarhaadi.

Peale sportlikke saavutusi oli aeg tagasi oma liistude juurde pöörduda ning Draamateatris töötava teatritõlgi Maia Soormi abil silmaringi avardada. Maia Soorm osutus erakordselt paeluvaks esinejaks, kes publiku oma isiksusega nii ära võlus, et neli tundi siiras ja vahetus meeleolus möödusid kui imeväel.

Õhtut jäid väärikalt lõpetama Leppoja perenaise võrratu kokakunst ning mõnus saunaõhtu, kus külaliste käsutusse anti suisa kahte tüüpi saunad.

Kuna talvepäevadeks tellitud hunnitu talveilm jätkus ka pühapäeval, otsustasid eelmise päeva matkast innustust saanud nädalalõpulised teha veel ühe treti hingematvalt kaunis lumises metsas. Matkalt tagasisaabunud suusatajaid ootas lahke pererahvas tassikese aurava teega ning peale viimaste muljete vahetamist asutas joviaalses meeleolus seltskond end koju minema.

Oli väärt üritus suurepärases seltskonnas. Kes teab, see teab.
 

Kokkuvõte teatritõlk Maia Soormi esinemisest 

Talvepäevade külalisesinejaks oli Maia Soorm - erakordselt huvitav isiksus, kes esindab täiesti unikaalset elukutset. Maia Soorm on Eesti Draamateatri tõlk ja tõlkija, kes on kolme aastakümne jooksul tõlkinud vene keelde arvukalt eesti algupärandeid ja lugenud igaõhtuse põhitööna venekeelset sünkroontõlget kunstiliselt nauditavalt, tempos ja toonis, mida kirjaliku teksti kõrval dikteerivad lavastuse ja näitleja omapära. 2010. aastal tunnustas Eesti Teatriliit Maia Soormi Aleksander Kurtna nimelise auhinnaga. Aleksander Kurtna nimeline auhind antakse näidendite tõlgete eest, millest vähemalt üks on lavastatud vaadeldaval hooajal. Auhinna saajalt eeldatakse pikaajalist draamatekstide tõlkimist. Auhinda võib ühele ja samale inimesele anda mitu korda. Asutatud Ülev Aaloe, Paul-Eerik Rummo ja Mati Undi ettepanekul, Teatriliidu juhatuse otsusega 1988. aastal.

Maia Soorm on lõpetanud Tartu Ülikooli vene keele filoloogia eriala ning teatrisse (just Draamateatrisse) jõudis ta täiesti juhuslikult. Väidetavalt jõuavadki kõik eluaegsed teatriinimesed teatrisse läbi erinevate juhuste ning teater, keda esineja võrdles halli krunniga kapriisse vanaprouaga, ise otsustab, kas ja kui kauaks keegi teatrimaailma pidama jääb. Proua Soormi puhul on vanadaam olnud väga armulik, mida on näha 37 ja poolest teatris veedetud aastast.Maia Soormi igapäevatöö seisneb Draamateatri suure saalinäidendite sünkroontõlkimises eesti keelest vene keelde ning nii seitse korda nädalas. Viimasekahe aasta jooksul on proua Soorm vabal ajal käinud Vene teatris tegemas eesti kuulajatele sünkroontõlget vene keelest eesti keelde. Aastate jooksul on lisandunud ka teisi lisatöid, eelkõige Eesti teatrite saatmine festivalidel. Tänu sellele on proua Soorm teinud koostööd kõigi Eesti teatritega.

Teatritõlgina tööle asudes puudus Maia Soormil igasugune tõlkealane väljaõpe ning tänaseni on kokkupuuted teiste sama elukutse esindajatega jäänud suhteliselt harvadeks. Kõik omandatu on tulnud läbi kogemuse, katse-eksituse meetodil. Siiski pole proua Soorm unustanud tarkusetera esimesest tööpäevast Draamateatris: enne etenduse algust tuleb näitlejale silma vaadata ning kui näitleja seda lubab, siis ka paar sõna vestelda. Selle tähtsust mõistis proua Soorm küll alles ajapikku, kuid seda tähtsamaks see osutus. Nimelt mida haigem näitleja, seda täpsemini ta ettekantavat teksti lugevat.Teatritõlgi töös on väga oluline näitlejaga sünkroonis olemine, et võõrkeelne publik saaks samasuguse elamuse osaliseks kui eestikeelne vaatajaskond, kuna publiku reageeringud on näitlejale väga olulised. Seetõttu hakkab teatritõlgi töö juba näidendi töössemineku hetkest. Proua Soorm jagab oma tööprotsessi tinglikult kolmeks. Esimene etapp on kodune töö tekstiga, mis võib tähendada nii juba tõlgitud tekstiraamatu läbitöötamist kui ise teatritüki tõlkimist. Järgmine kolmandik tööst toimub proovide ajal, kus tekst saab tihti hoopis uue kuju, tingituna nii lavastaja kui näitlejate poolsetest muudatustest, kusjuures alati on näitlejaid, kes muudavad teksti lõpmatuseni, muutes tõlgi töö lõputuks nikerdamiseks. Proua Soormi sõnul pole kahte ühesugust etendust, mistõttu peab tõlk ära tabama ja vastavalt tõlkima ka iga viimase kui muutuse tekstis, mis tehakse näitlejate poolt alles laval. See tõlgitöö viimane etapp, proua Soormi sõnutsi „nikerdamine“, ei lõpe iial ning pastakas on alati käes, et iga „nirk“ puu tagant kinni püüda. Sel põhjusel on proua Soorm üritanud mitte tõlkeid pähe jätta, kuigi ajalugu on näidanud, et pähe jäävad need sellegipoolest. Arvestades, et kaks tükki –„Eesti matus“ ja „Rahauputus“ – on Draamateatri mängukavas juba vastu pidanud pea kümme aastat, siis on see ilmselt paratamatu.

Tõlkijana peab Maia Soorm ääretult oluliseks keele arenguga kursis olemist, mis tema töös mängib erilist rolli kaasaegsete teatritükkide puhul. Uusi teadmisi ammutab ta filmidest, telesaadetest ja raamatutest, kuid ka näiteks vene noortelt Lasnamäe bussis.